Isadepäevatort / Pähklitort

Kiilike tekitas oma blogis oleva tordiga vastupandamatu isu selle "vana ja hea" võikreemiga pähklitordi järele. Isadepäev oli heaks põhjuseks selle tegemist proovida .Retsepti panin kokku T.Aleniuse , R. Alleni raamatute ja interneti abiga. Mina küpsetasin pähklibiskviidi ja tegin pralinee valmis. Tordi immutamisel (vaniljepiimaga), kreemi kihtide vahele määrimisel ja pralinee pealeraputamisel olin ma aga täitsa tahaplaanile jäetud. Nii vahva oli jälgida, millise keskendumisega väike kokapoiss issile torti tegi. Ja hiljem nii noolija kui palettnoa võikreemist puhtaks limpsis.

Pähklibiskviit tehtud sama retsepti järgi nagu õuna-mandlitordi mandlibiskviit.

pähklibiskviit:
3 muna
1dl suhkrut
1dl jahu
0,25dl kartulitärklist
0,5 dl jahvatatud metsapähkleid
0,5 tl küpsetuspulbrit
Vahusta munad suhkruga, lisa omavahel segatud kuivained. Vala taigen vormi ja küpseta 180-kraadises ahjus u. 35 minutit.

pralinee:
½dl fariinsuhkrut
1dl valget suhkrut
1dl hakitud metsapähkleid

Kuumuta pannil suhkrud kuni need sulavad, lisa pähklid. Vala õlitatud küpsetuspaberile ja lase jahtuda. Kui segu on jahtunud siis purusta see kas köögikombainis või taignarulli abil.

pähkli-võikreem:
(retsept hetkel jalutama läinud...tulekul seega...)


Lõika jahtunud biskviit kolmeks kihiks. Immuta esimene kiht, määri peale 1/3 kreemist ning raputa sellele peotäis pralineed, korda sama tegevust ülejäänud kahe kihiga ning lõpuks kata ka tordi küljed pralineega. Lase tordil enne serveerimist külmkapis maitsestuda.

Martsipanist loomad-linnud

Sellest küll juba kuu möödas aga kuna tegemist oli minu jaoks vahva üritusega siis jagan teiega ka. Vahelduseks kastanimunadest loomade meisterdamisele istusime me ühel õhtul terve perega köögilaua taha ja hakkasime martsipankujukesi tegema. Mees ja laps valisid tegemiseks jänkud, mina tibud. Töö käigus hakkasin ennast päris osavaks pidama ja otsustasin ka paar luike teha. Luikede kaelad tegin liiga pikad ja tibudega ka päris rahule ei jäänud aga lõppkokkuvõttes jõudsin arusaamisele, et tegelikult pole erinevate kujukeste tegemine sugugi nii keeruline kui ma arvanud olin (varem olen teinud ainult roose ja kaks hiirt juustuga). Kui mingi aeg Maisie Parrish'i martsipankujukeste-raamatut sirvisin, jäi mulle küll selline tunne, nüüd tahaks sama raamatut jälle uuesti näha, oleksin täitsa valmis sealt mõnda toredat tegelast tegema.
Allolevate lindude-loomade õpetused leidsin T. Aleniuse tordiraamatust (kuigi veidi loomingulist ja loogilist mõtlemist kasutades pole mingeid õpetusi tarvis).